Oleme täiesti tavalised noored inimesed, kes otsustasid aasta tagasi, et meie eludest on midagi puudu. Meil on kodu, mõlemal head töökohad ja vahvad sõbrad. See kõik tundus natuke kauge ja mitte päris see.
Otsustasime, et meie elust on puudu pisikesed varbad, sõrmed ja päikeseline naeratus. Nüüdseks on need pisikesed varbad eksisteerinud juba 27 nädalat ja mõned päevad peale, veel küll alles minu sees, kuid ta on olemas.
Mäletan seda päeva nii selgelt kui ma sain aru, et kõik ei ole enam päris nii nagu peab. Olime juba beebilootused unustanud, sest poole aasta jooksul ei olnud meil midagi õnnestunud. Siiski saime kätte triibud, kõik hakkas ringi käima. Me olime seda nii kaua oodanud, kuid nüüd oli see käes. Rõõm ja hirm võtsid korraga maad. Mis saab? Kuidas ma seda mehele ütlen? Kuidas ta reageerib? Kuidas me hakkama saame? Kas meie väike kodanik on terve? Hunnik vastusteta küsimusi korraga.
Kell oli alles hommikus ja mees pidi jõudma alles õhtul koju, nii kaua tuleb praadida. Telefonitsi ma seda teatada ei soovinud, tegelikult ei teadnud ma üldse, kuidas sellist asja öelda. Terve päev ei leidnud ma sõnu, kuidas teatada, et nüüd ongi käes see hetk, mis muudab meie elud igaveseks, seega ostsin poest pisikesed sokid ja kindad, mille pakkisin uhkelt ära. Ja nii ei olegi sõnu vaja. Lapsed on ju siiski elu suurim kink.
Loomulikult pabistasin terve päev otsa täiesti mõttetult, sest Härra oli väga õnnelik. See oli ka ühtlasi täiesti esimene kord meie pika suhte jooksul, kus ma teda nutmas nägin. Mingi emotsionaalne nõrkushetk valdas meid mõlemaid, kuid me olime nii ülimalt õnnelikud selle kõige üle. Ämmaemanda vastuvõtuni oli veel nii kaua aega, tundus, et see päev ei jõuagi kohale, kuid see jõudis lõpuks, kõik oli korras, südametegevus olemas, analüüsid ka korras. Saime esimese pildi ka, ta küll ei meenutanud veel inimest, kuid ta oli meie pisikene ime.
Jäime nüüd ootama kõiki neid muutusi, mis mind ees ootasid, kuid võta näpust. Paar nädalat tundsin küll vahel kerget iiveldust, kuid see möödus kiirelt ja sõprussuhteid WC-potiga see kaasa ei toonud. Kõhu kasvamist ei täheldanud, meelemuutusi ei olnud, söömisega oli täpselt nii nagu vanasti, väsimust ka ei tundnud. Kui me ultrahelis ei oleks oma nööbikest näinud, siis ei oleks uskunud ka, et minu sees väiks teine elu kasvada.
Esimesed konkreetsemad märgid hakkasid ilmnema kusagil 18 nädalal. enne seda olin küll kõhus kerget mulistamist tundnud, kuid siis saime kätte esimese tuntava põksu vastu kõhuseina. Siis oli ikkagi kindel, et meie nööbike on tegelikult ka olemas.
Et jutt täna väga pikaks ei veniks tõmban joone alla ja küsin teie käest:
Kuidas teie raseduse algus kulges ja millal tundsite esimest liigutust?
No comments:
Post a Comment